Ojamaa

Ma otsisin kord siin
Udmurtia nimelist üht tänavat.
Kuid seda polnudki.
Ent tundsin vaistuga:
ma olen olnud siin,
ma olen olnud siin
ju millalgi.
Neid kivimüüre tean,
neid ehteid tundma peaks,
ja rõngaid valmistanud meistreid ka
ja savinõusid siin
ja potiseppi samuti
je selle koka juures olen käinud ma,
kes nõnda maitsvaid roogi valmistab
ja selle kiriku ma uksi võtsin avada
ja kuulnud olen laule neid
ja tundnud palgist maju koduseid.
Ka näen ma headust siinse rahva silmades
ja nende aeglust žestides.

Siin, sellel kaugel maal
Mu endamõistmise ehk ruum,
Kui leidnuks muistse kivikamaka,
Mu aluseks mis rajatud.